Vähe puudus,
et minu ema oleks abiellunud
Zbigniew B-ga Zduńska Wolast.
Ja kui nad oleksid saanud tütre – ei oleks see mina.
Võib-olla mäletaks ta paremini nimesid ja nägusid
ning kas või ainult korra kuuldud meloodiat.
Tunneks eksimatult ära, mis lind on milline.
Väga heade hinnetega füüsikas ja keemias,
kehvematega poola keeles,
aga salaja kirjutaks luuletusi
kohe palju huvitavamaid kui minu omad.
Vähe puudus,
et minu isa oleks samal ajal abiellunud
Jadwiga R-iga Zakopanest.
Ja kui nad oleksid saanud tütre – ei oleks see mina.
Võib-olla ajaks ta kangekaelsemalt oma asja.
Hüppaks kõhklemata sügavasse vette.
Kipuks alluma masside meeleolule.
Lakkamatult siin ja seal,
aga harva raamatu kohal, sagedamini õues,
poistega jalkat tagumas.
Võib-olla oleksid mõlemad isegi kohtunud
samas koolis ja samas klassis.
Aga nad poleks kuidagi paaris,
kuidagi suguluses,
ning klassipildil seisaksid teineteisest eemal.
Tüdrukud, seiske siia
– ütleks piltnik –
lühemad ettepoole, pikemad nende taha.
Ja naeratage kenasti, kui annan märku.
Aga lugege veel üle,
kas kõik on kohal?
– Jah, härra, kõik.
